Meie koguduse vaimulik Jaan Tammsalu peab algaval nädalal igal hommikul Viker- ja Klassikaraadios hommikumõtisklusi. Raadio 7-s mõtiskleb ta igal päeval!
Ülestõusmispüha mõtisklust
Evangelist Luuka kirjutab oma rõõmusõnumis (24: 1-10) „Aga esimesel nädalapäeval, veel enne koitu läksid naised hauale, tuues kaasa lõhnarohte, mis nad olid valmis pannud. Ent nad leidsid kivi hauakambri eest ära veeretatud olevat. Ja kui nad sisse astusid, ei leidnud nad Issanda Jeesuse ihu. Ja sündis, et kui nad olid nõutuses selle pärast, vaata, kaks meest seisid nende juures erevalges rõivas. Aga kui naised hirmu tundes silmad maha lõid, ütlesid mehed neile: “Mis te otsite elavat surnute juurest? Teda ei ole siin, ta on üles äratatud. Tuletage meelde, mida ta teile rääkis juba Galileas, öeldes, et Inimese Poeg peab antama patuste inimeste kätte ja risti löödama ja kolmandal päeval üles tõusma.” Ja naistele tulid meelde Jeesuse sõnad. Ja pöördudes hauakambri juurest tagasi, kuulutasid nad kõike seda neile üheteistkümnele ja kõigile teistele.“
Kristus on üles tõusnud! Tõesti, tõesti ta on üles tõusnud, halleluuja! Mure on muutunud rõõmuks. Surm on võidetud. Tühi rist on saanud võidu sümboliks – elu sümboliks. Ristid kiirabiautodel, haiglatel kõnelemas inimese valmisolekust võidelda haiguse ja surmaga. Ristid haudadel, kõnelemas lootusest, sellest, et Kristuse ristisurm ja ülestõusmine avab temasse uskujatele tee igavesse ellu.
Evangelist Luukas alustab aga ülestõusmise hommiku lugu jutustusega armastusest, nõutusest ja murest. Pühapäeva hommikul – nädala esimese päeva hommikul – veel enne koitu lähevad naised hauale. Naised tulevad esimesel võimalusel Jeesuse haua juurde, sest nad tahavad enda poolt teha selle, mida need, kes kogu südamest on hoolinud, saavad teha Jeesuse tapetud ihule. Küllap paljud meis aimavad, milliste tunnetega lähevad need naised hauale. On pime. Päike pole veel tõusnud. Pimedust on täis ka nende naiste hinged. Miks nad ta tapsid – tema, kes tegi vaid head, tema kes hoolis, kes armastas inimesi patu pilkasest pimedusest elusse. Miks ta lasi end kinni võtta? Miks ta ei kaitsnud ennast, ei öelnud süüdistajatele, et need valetavad. Miks ta vaikis ja lasi end tappa? Vastamata küsimused. Lõputu valu. Kas sellised haavad veel paranevad? Kas sellesse pimedasse hinge veel jõuab kunagi valgust? Küllap meiegi oleme läinud lõputu kurbusega hinges kellegi hauale, selleks et teha, mida veel oskame teha, et osutada austust, väljendada armastust, asetada lilled, korrastada haud. Mida muud saame veel teha?
Naised lähevad hauale. Ühe mineja nime mainivad kõik neli evangelisti – Maarja Magdaleena. See on naine, kellele Jeesus oli kinkinud uue imelise elu – kelle Tema oli välja toonud pimedusest valgusesse. Magdala Maarja oli järginud Jeesust kuni ristini. Selle elu, mille Jeesus oma tervendava väe läbi oli talle kinkinud, annab see naine tervenisti kinkinud Jeesusele. Ta ei luba midagi. Ta ei tõota, nagu Peetrus, Jeesusele suuri tõotusi. Ta teeb. Ta teenib lõpuni, armastab lõpuni, hoolib lõpuni. Kui suur võib nüüd vara hommikul hauale minnes olla Maarja Magdaleena valu! Teine naistest oli Johannese ja Jaakobuse ema, samuti Maarja – naine, kelle mõlemad pojad kuulusid Jeesuse kolme lähima jüngri hulka ja kelle üks poegadest enda kohta taas ja taas väidab – jünger, keda Jeesus armastas. Ka tema oli Jeesusega koos läinud alates Galileast ristini. Aga tema oli ka see, kes oli oma poegadele Jeesuselt palunud kohti Jeesuse paremal ja vasemal käel. Kas taipab ta nüüd, mida oli ta palunud? Ema, kes palub oma poegadele surma… Kas on see väga harukordne? Kui palju on ka Eestimaal neid emasid, kes oma lapsi Jumalast pigem eemale juhivad, arvates, et see on lastele parim.
Jeesus on surnud. Mis saab nüüd Maarja poegadest? Purunenud lootused, aga jäänud on armastus Jeesuse vastu. Ja juba enne koitu – esimesel võimalusel – ruttavad naised Jeesuse hauale, et teha veel see, mida saavad elavad teha neile oma surnutele, keda nad on armastanud. Aga nad ei leia hauast Jeesus ihu. Nad kuulevad kahe kummalise mehe suust võimsat sõnumit: ”Miks otsite te elavat surnute juurest. Teda ei ole siin. Ta on üles äratatud!” Sajad miljonid üle terve maailma on olnud igal esimesel ülestõusmispühal ruttamas kirikuteel – usu ja lootuse ja rõõmu imelisel teel. Öö on möödumas ja uus päev on koitmas! Päev, mille valguses mõistetakse kohus kurjuse üle. Päev, mille valgus kaotab viimasegi pimeduse. Ja kõik sõltub nüüd sellest, kui palju on meis usku sellesse sõnumisse – Kristus on üles tõusnud! Nii palju, kui meis on seda usku, nii palju on meis tõelist ja täiuslikku elu. Sest Kristus on tulnud meie pärast. Ta on surnud meie eest ja üles äratatud surmast selleks, et meil oleks küllaltuküllalt elu, selleks et me liiguksime täiuslikkuse poole. Issand Jeesus Kristus on öelnud: „Mina elan ja teiegi peate elama!“
Palve: Issand Jumal, valguse Isa, kelle juures pole muutust ega varjutuse varju. On imeline ärgata sellesse päeva, mis kõneleb Sinu võitmatust väest ja lõpmatust armastusest. On imeline näha, kuidas päike sulatab jää ja paneb elama looduse – veel imelisem on teada, et Sina, Issand, oled võtnud surmalt väe. Kõigeväeline Jumal, Sina oled lasknud Jeesuses Kristuses koita uue loomise hommikul. Issanda päev on käes – päästeallikas on voolamas meile kõigile. Sina – surma võitja – oled pühas ristimises liitnud enesega. Aita meil muutuda enam ja enam sinu-näolisteks ja et oskaksime kogu südamest rõõmustuda sellest, et Kristus on üles tõusnud! Aita, et me igal päeval sureme patule ja seeläbi koos Kristusega saame elada ülestõusmise rõõmus. Aita, et iga pühapäev saaks meile pühaks päevaks ja Sinu ülestõusmise ime voolaks kui lõppematu rõõmu allikas meie hinges. Ülestõusnud Jeesuse nimel, aamen.